Tartu suusamaraton 2010, 21 veebruar
Kuldsed Käed Team, osalesid Andre Tühane 63 km, Rene Tühane 63 km ja Enn Tühane 31 km
Olin terve 2009 a. suve harjutanud jõudumööda rulluisutamist (esimest korda elus). Peale suve lõpupoole toimunud Tartu rulluisumaratoni tundsingi sisemuses väikest clicki, et see ala hakkab mulle üha rohkem meeldima ja väljakutseid pakkuma. Kuid oh häda, suvi hakkas lõppema ning saabus „kuldne“ sügis, mis vajutas vihmade ja langevate lehtedega oma pitseri ka rulluisu sõitudele. Need jäid üha harvemaks ning hinge puges nukrus. Oktoobris märkasin aga uisurajal suusakeppidega uisutajaid ja rullsuusatajaid ning otsustasin ka proovida. See panigi aluse minu otsusele osaleda sel talvel ka Tartu maratonil.
Detsembris sai veel mõned päevad treenitud jääuiskude ja suusakeppidega looduslikul jääl ja peale jõule, kui tuli lumi, mis jäi maha kevadeni, läks lahti suusatreening nii Pirita kui Harku suusaradadel. Arvan, et kilomeetreid kogunes ca 250 ringis, mida pidasin küllaldaseks registreeruda Tartu Maratoni poolele distantsile (31 km).
Enne maratoni sai veel Otepääl ja Käärikul paar-kolm päeva peetud väikest treeninglaagrit ja siis saabus 21. veebruar. Uni läks ära juba hommikul kella 5 paiku. Unes sai läbi vaadatud palju suusateemalisi episoode kuna eelmine õhtu sai kõva mitu tundi suusamäärimise põhitõdedega tegeletud. Kõigepealt tuli hommikul „kõvemad mehed“ toimetada Tehvandi suusastaadionile põhimaratoni starti ja siis mõne tunni pärast tuli endalgi siirduda Arula teeristi, kus anti kell 12 poolmaratoni start. Eelmine päev sai veel hoolega ilmateadet kuulatud, kus ähvardati kõva tuule, külma ja lumetormiga aga õnneks panid seekord ilmatargad lõuna Eestis ennustusega puusse. Starti oli kogunenud üle 1500 osaleja ja ilm oli normaalne. Õhutemperatuur 10 – 11 kraadi alla nulli, nõrk tuuleke ja ei mingit lumesadu. Nii oligi, et sai natuke üle riietatud. Nii tundus esialgu, kui oli läbitud esimesed 5 – 7 kilomeetrit sõbralikus inimmassis. Esimene osa kulges vahelduvalt mäkke ronides ja sahka mägedest laskudes, sest inimeste suusaoskus oli erinev ja suusarada kui sellist polnud enam ollagi eriti veel siis kui poolmaratoni rada läks kokku põhimaratoni rajaga, kus olid juba läbi sumanud mitmed tuhanded suusatajad. Pähe kippus mõte, et olen end liialt sisse pakkinud, nahk auras nagu leilisaunas. Peale mõnetunnist suuskadega lumepudrus sumpamist aga hakkasi ilmnema esimesed väsimuse märgid, mida leevendasid küll korralikult varustatud toitlustus- ja joogipunktid. Pikapeale tempo langes ja nahavahele hakkas hoopis külmatunne pugema. Kilomeetrid aga venisid ja venisid ning viimased 5 kilomeetrid olid eriti väsitavad. Rajal tuli ka hädalisi abistada. Üks noorem naisterahvas, kes oli minu vaateväljas üpris tükk aega vahelduva eduga suusatanud, kukkus äkki keset rada pikali ja hakkas valust appi karjuma. Jalad olid tõmmanud tal vaesekesel krampi. Koheselt vabastasime ta koos teiste abivalmis inimestega suuskadest ja tegime lumel natuke sääremarjadele massaazi ning panime ta rajapervele veidike puhkama. Ilmselt oli tal füüsiline ettevalmistus veidi väheseks jäänud ning pehme lumepuudri sees suusatamine pole see, mis ettevalmistatud kõvapõhjalisel treeningrajal. Ise jätkasin aga sõitu, südant soojendamas hea tunne, et olin saanud teist ligimest hädas aidata. See tunne püsis mul maratoni finisini ning andis isegi jõudu lõpuspurdiks. Aeg oli 3 tundi ja 30 minutit. Olin väsinud aga õnnelik, et tegin selle katsumuse läbi. Kõige rohkem olin uhke enda üle et sain sellega hakkama. Olin sellega ka varem hakkama saanud kolmel korral täispikal distantsil, kuid sellest on nüüdseks möödas oma 25 aastat.
Lõpetuseks ütleksin, et liikumine on ELU ja elu on ILUS kui teed sporti naudinguga.
Enn Tühane, 57 aastane
Sarnased postitused
